abiks algajale

Kas tahad, et Sinu pildid oleks alles ka kaugemas tulevikus?

Kahes Facebooki fotograafiakommuunis pideva kiibitsejana lugemas käies on mulle liiga tihti silma jäänud murelikud hobifotograafid, kes kõvaketta tehnilise rikke tõttu on suure hulga või kõik oma senised pildid kaotanud.

Ka välismaa blogidest ja foorumitest on loetud korduvalt olukordi, kus aastaid elukutselisena leiba teeninud piltnikud on jätnud kõik oma munad ühte korvi ja pole piltidest varukoopiaid teinud. Ühel halval hetkel aga avastatakse, et piltide hoidmiseks kasutatav kõvaketas on hingusele läinud ja fotosid enam kätte ei saa.

Öeldakse, et inimene õpib kõige paremini enda vigadest, kuid kõvaketta või arvuti rikkimineku tõttu kõikide oma fotode kaotamine oleks selline viga, mida mina fotograafina endale ei andestaks.

Minul on tulnud läbi elada üks õnneks üsnagi leebe juhtum, kus töölepingu otsustas lõpetada mobiiltelefon ning paranduses ei suudetud seal peal olnud pilte taastada. Kuigi ma eriline telefoniga pildistaja pole, siis oli kaduma läinud hetkedest ikkagi meeletult kahju.

Üsnagi kindel fakt on see, et iga kõvaketas või arvuti viskab ühel hetkel pildi tasku – mõni varem, mõni hiljem. Reeglina juhtub see täiesti ootamatult ning tihti pole võimalik hiljem oma faile andmekandjalt ka kätte saada või läheb see lihtsalt väga kalliks maksma Kui lisada siia ka võimalikud katastroofid, tulekahjud või vargused, siis on igapäevane risk meie digitaalsetele fotodele minu arvates piisavalt suured, et nende maandamine endale konkreetseks eesmärgiks teha.

Siinkohal selgitan puhtalt enda rutiini, kuidas ma tehtud pilte arhiveerin ja hoiustan. Tegemist pole kindlasti mingi absoluutse tõe kuulutamisega vaid ühe vaatenurgaga, kuidas saab asju korraldada.

Korralik varukoopiate tegemise süsteem vähendab stressi ja aitab ära hoida ebameeldivaid ootamatusi!

Pildistan igapäevaselt RAW formaati, kuid arhiveerin pildid JPG formaadis. See otsus on puhtalt pragmaatiline, kuna suuresti minu pildistatavast žanrist tulenevalt pole mul olnud vaja vanu pilte minna üle töötlema ning RAW failide hoiustamine koos JPG formaadis fotodega oleks ressursi raiskamine.

Piltide arhiveerimisel kasutan ma programmi ACDSee Pro, mille abil kirjutan fotodele külge enda poolt paika pandud metadata, kus lisaks minu kontaktandmetele on ka kõikvõimalik info pildistamiskoha ja/või seal peal olevate objektide või inimeste kohta. Sama programmi kasutan ma ka nimede või otsingusõnade järgi piltide kiireks leidmiseks.

Kui mingi kriitiline mass pilte arvutis on arhiveerimiseks valmis, siis esmalt panen ma need kahele erinevale välisele kõvakettale, mis mõlemad on ka pidevas kasutuses – üks lauaarvuti küljes ja teine sülearvutiga. Seega, ideaalis saan kiiresti jaole, kui ühe kõvakettaga peaks midagi juhtuma ning saan selle vajadusel välja vahetada.

Lisaks sellele on olemas ka kolmas väline kõvaketas, mis asub igapäevaselt kodust väljaspool. Olen tekitanud endale rutiini, et kord kuus toon ketta korraks koju, peegeldan tehtud muudatused sinna üle ja viin esimesel võimalusel tagasi. Vabavaralisi programme, mis selle tööga vähese vaevaga hakkama saavad, on palju. Mina kasutan SyncToy nimelist programmi.

Ehk siis on mul piltidest kolm erinevat koopiat, füüsiliselt kahes erinevas asukohas. Tegelikult on lisaks veel ka neljas ketas, kuhu on salvestatud kõige olulisemad pere- ja reisipildid. See andmekandja on turvalisse kohta hoiule pandud ning liiga tihti seda välja ei võta. Selliseks lisaturvalisuseks on hea kasutada neid vanu kõvakettaid, mis väikese mahu tõttu on igapäevase arhiivi talletamise rotatsioonist välja kukkunud.

Kes tahab asja veel turvalisemaks teha, siis tänapäeval on võimalus kasutada ka erinevaid pilveteenuseid ning ühed varukoopiad hoida kuskil kaugel serveris. Kui fotoarhiiv on aga mahukas, siis võib see kujuneda kulukaks ning mina olen võtnud kaalutletud riski sellest variandist loobuda.

Kas tahad, et pildid Su parimatest sõpradest on alles ka paarikümne aasta pärast? Kui jah, siis panusta aega varukoopiate tegemisele!

Kui Sa loed hetkel selle postituse neid ridu, siis tähendab, et Sul on fotograafia vastu piisavalt suur huvi, et oma piltide tuleviku eest hoolt kanda. Palun Sind, kui Sul on tehtud fotodest olemas üksnes üks koopia, siis selle postituse lugemise järel pane kohe endale plaan paika, kuidas jõuda vähemalt nii kaugele, et piltidest oleks koopiad minimaalselt kahel erineval andmekandjal.

Kuna fotograafide jaoks on nende enda tehtud pildid reeglina väga suure emotsionaalse väärtusega, siis kehtib siinkohal kindlasti vanasõna: parem karta, kui kahetseda!

Kutsun lugejaid ka üles kommenteerima, kuidas teil on piltide arhiveerimise rutiin korraldatud, sest kindlasti oleks teistel kasulik mõni hea nipp üle võtta.

Vasta

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga