abiks algajale

Spordifotograafi etiketist ehk miks mind Rakvere staadionil lubati maha lüüa!

Suurvõistlusi teleekraanilt vaadates võib aeg-ajalt näha, kuidas fotograafide parv tiirleb ümber võitja ning vajadusel lastakse konkurentide ees eelise saamiseks käiku ka küünarnukid. Kuigi Eestis pildistades on harva selliseid olukordi, kus piltnikud ära ei mahu, siis pingelisi momente tuleb ette ka siin.

Et kõik pildistamised kulgeksid meeldivalt ja rahulikult nii minu enda kui teiste jaoks, proovin ma alati jälgida kahte lihtsat etiketireeglit, mis ma selles postituses üritan kirjasõna abil juppideks lahti võtta.

Ära jää ette!

Kõige lihtsam ja ilmselgelt kõigile arusaadav soovitus igasuguse fotograafilise tegevuse juures on see, et teistele piltnikele ei tohiks ette jääda. Minu hinnangul on tegemist puhtalt juba elementaarse viisakusega, et jälgitakse enda ümber toimuvat ning ei käida ringi vaid enda tegemiste peale mõeldes.

Kahjuks kohtab liiga palju olukordi, kus mõni fotograaf jalutab väga valel hetkel objektiivi eest tuimalt läbi või mis veel hullem sätib ennast täpselt teise piltniku ette istuma. Pigem teevad seda oma karjääri alguses olevad fotograafid, kellel käsil esimesed suuremad lehetööd ja pulss seetõttu veel liiga kõrge, et kõigele rahulikult mõelda jõuaks. Kogenud fotograafid, keda igapäevaselt spordivõistlustel näeb, teevad selliseid krutskeid harva.

Olen ise kahel korral saanud päris korralikult sõimata, kuna olen teise fotograafi jaoks valel ajal püsti hüpanud, et positsiooni vahetada. Üks kord lubati mind lausa maha lüüa, kui korra veel kaadrisse peaksin jääma. Kindlasti olen aastate jooksul veel kellelgi ees tuigerdanud, kuid nendest olukordadest pole suuremat stseeni tehtud.

Esimene olukord oli puhtalt minu enda süü, kui istusin korvpallimängul reklaamplakati ees ning ühel hetkel tõusin seal püsti. Täpselt minu selja taga, teisel pool reklaamplakatit, oli aga üks Eesti vanema generatsiooni fotograaf, kelle objektiivi ette ma siis täpselt sattusin. Kuigi ma kiirelt vabandasin, siis sain päris korraliku peapesu. Aga see oli ka põhjusega.

Teine kord on mul samuti hästi meeles, kui Rakvere staadionil peeti rahvusvahelist kergejõustikuvõistlust ja kohal olid ka mitmed agentuuridele pilte tegevad Läti fotograafid. Üks selline fotograaf otsustas kaugushüpet pildistada 300 mm objektiiviga päris suurelt kauguselt. Enamus fotograafe, mina sealhulgas, oli valinud ebamugavama tee ja lömitas kõhuli kaugushüppekasti otsa ligiduses. Kaugusest pilti teinud lätlase olemasolust meil tol hetkel mingit aimu veel polnud.

Mingil hetkel mina või keegi teine sealt madalast asendist ennast liiga palju kergitas, sest ühel hetkel tuli see lätlane minu juurde ja ütles, et kui ma peaksin korra veel talle ette jääma, siis ta lööb mu maha. Mina sel korral eksimust omaks ei võtnud, sest kaugelt pika objektiiviga mugavalt kasti peal istudes pildistada oli tema enda valik ja ta selgelt nägi, et teised fotograafid on tema ja pildistatava objekti vahel ning võivad kaadrisse jääda.

Olen korduvalt olnud olukordades, kus fotograafidel on vähe ruumi tööd teha ning paratamatu on see, et mingil hetkel minnakse üksteise objektiivide eest mööda või segatakse kaaslase tööd mingil muul viisil. Sellistel puhkudel aitab alati suhtlemine. Saab kiirelt küsida, kas võib eest läbi lipsata ja teha seda hetkel, kui pildistav fotograaf seda oodata oskab.

Veidi teine olukord on siis, kui olen palgatud mingile üritusele ametlikult pilte tegema, kuid ümber on terve trobikond inimesi mobiiltelefonidega, kes tunglevad lootuses samuti pilti teha. Sellisel juhul ma nahast muidugi välja ei poe, et neile mitte ette jääda, sest vajalikud pildid peab kätte saama.

Kindlasti on hea omadus ka osata selliseid asju ette näha, et keegi võib ootamatult sulle kaadrisse joosta ja võimalusel valida selline positsioon, kus taolised riskid oleks viidud miinimumini.

Ära riku reegleid!

See punkt on veidi vastuoluline, kuna tuleb ette hetki, kus teistmoodi lihtsalt ei saa.

Igal spordivõistlusel kehtivad mingid reeglid, kas siis kirjutatud või kirjutamata reeglid, mida fotograaf tohib ja mida ei tohi teha.

Põhilised piirangud tulevad muidugi spordiala iseärasustest – korvpallis ja jalgpallis ei ole mõeldav mängu ajal platsile jooksmine või näiteks golfis peaks vältima täpselt löögihetkel katikuga klõbistamist.

Teine hulk piiranguid on peale pandud konkreetse võistluste korraldaja poolt – kes üldse pääseb pildistama, kus tohib liikuda, kust tohib pildistada jne. Siin jookseb nüüd nii minu kui ilmselt enamiku spordifotograafide jaoks veidi hall ala.

Olen kohanud erinevatel võistlustel käies kohati täiesti absurdseid nõudeid, mis peamiselt puudutavad fotograafide liikumist saalis või väljaku ümber. Enamasti on need olnud tingitud kas korraldaja läbimõtlematusest või turvateenistuse omavahelisest halvast kommunikatsioonist, kus konkreetsel postil olev turvatöötaja ei tea piisavalt täpselt oma ülesandeid ja siis igaks juhuks, lootuses hilisemaid probleeme vältida, lihtsalt keelab kõik asjad ära, mis vähegi tema võimuses.

Sellistel juhtudel olen ka ise lähtunud pigem sellest eesmärgist, et kui pilt on vaja kätte saada, siis tuleb kasutada leidlikkust ja kohati ka ette antud keelde eirata. Aga need on tõepoolest erandjuhtumid ning olukorrad, kus pole lihtsalt olnud aega turvamehega vaielda ning oma õiguste eest seista.

Igatahes tuleks lähtuda sellest põhimõttest, et piirangutest üle astudes sa justkui vastutad ainuisikuliselt, kuid tegelikult võivad ühe lollisti käitunud fotograafi tõttu hiljem kannatada kõik teised, kui reegleid veel karmimaks tõmmatakse.

Eestis on selles plaanis tegelikult päris mõnus sporti pildistada, kuna isegi kohalikul tipptasemel on fotograafil üsnagi vabad käed pildistamispositsiooni valikul ja liikumisel. Loodame, et ükski meie kohalik fotograaf mingeid skandaale ei tekita ning see jääb nii ka edaspidiseks!

Vasta

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga