abiks algajale

Viis kasulikku nippi, kuidas teha ägedamaid korvpallipilte

Prantsusmaa viimaste aegade suurim korvpallistaar Tony Parker tähistab võitu Serbia üle (05.09.2011)

Kui Sa pole veel lugenud mu kirjutatud blogipostitust “Kümme tegevust, mis muudavad Su spordifotod paremaks”, siis palun võta see aeg ja vaata seal olevad nõuanded üle, kuna need kehtivad kõik ka korvpalli puhul. Siin kirjutises proovin minna veidi veel rohkem süvitsi.

Korvpall on üks nendest pallimängudest, mis pakub fotograafile väga head materjali, kuna plats on piiratud ja väike, mängijad on pidevas omavahelises kontaktis ning emotsioonid tõusevad kohati päris kõrgele. Eesti tasemel mängudel pole reeglina ka erilisi piiranguid pääsemaks platsi äärde pildistama.

Mina ise olen tegelenud korvpalliga 25 aastat ning selle mängu jäädvustamisest sai alguse ka minu fotograafiapisik. Enamasti tuleb mängust hea arusaamine kasuks, kuid on olukordi, kus see on mulle ka karuteene teinud. Aga sellest veidi hiljem. Tahan Teiega jagada oma 10-aastast korvpalli pildistamise kogemust ning anda mõned näpunäited, kuidas algajana oma korvpallipiltide kvaliteeti parandada.

-Eesti korvpallikoondislane Tanel Kurbas kahe Leedu NBA mehe Domantas Sabonise ja Mindaugas Kuzminskase haardes (EM-finaalturniir Riias, 09.09.2015).

1. Kasuta sobivat tehnikat.

Siseruumides korvpalli pildistamine seab fototehnikale üsnagi suured nõudmised, sest tavaliselt on saalid pimedad ning mängijad liiguvad kiiresti. Seetõttu on oluline, et kaamera oleks suuteline kiiresti fookust kätte saama ning objektiivis oleks võimalikult suure ava ning nobeda fokusseerimisega.

Kuna mina olen üsnagi hinnatundlik pildistaja ja viimase malli tehnikat oma fotokotti kokku ei osta, siis olen läinud seda teed, et suuremas osas kasutan pildistamisel fix-objektiive, mis on minu jaoks parima hinna/kvaliteedi suhtega.

Korvpalli pildistades kasutan Canon 7D Mark II ehk poolkaadri ees näiteks 28mm, 50mm, 85mm ja 135mm fix-objektiive. Fixidega pildistamine nõuab harjumist ning paljudele see kindlasti ei sobi, kuid minu hinnangul on see harrastajale kõige mõistlikum viis, kuidas siseruumides spordi pildistamisel kõige kuluefektiivsemalt oma piltide kvaliteeti järsult tõsta.

Siinkohal soovitan harrastajal tõsisema huvi korral soetada Canon 85mm f/1,8 fix-objektiiv. See on küll juba üsnagi vana toru, kuid järelturul siin-seal liigub. Olen ise kasutanud seda objektiivi juba aastaid, kuigi selles vahemikus on järjest tekkinud erinevaid alternatiive, siis pole veel oma vana head töölooma välja vahetanud. Üleval nähtav Tanel Kurbase pilt on just läbi selle 85mm fixi sensorile joonistatud.

-Võitlusolukordade tabamiseks peab olema kannatlik ja laskma neil sinu silme alla jõuda. Pildil Kaunase Žalgirise ääremängija Paulius Jankunas võitluses palli pärast Milano EA7 Armani mängija Nicolo Melli vastu (Euroliiga, 29.11.2013).

2. Lase mängul enda juurde tulla.

Olen korduvalt näinud, kuidas esmakordselt sporti pildistama sattunud fotograafid kõnnivad kaamera käes ümber väljaku ja klõpsivad pilte. Pressifotograafidel on sisse tambitud see reaktsioon, et tuleb kiirelt liikuda sinna kohta, kus midagi toimub. Korvpallis selline lähenemine aga ei tööta.

Kohtade vahetamine mängu jooksul on oluline ja kindlasti ei tohiks ühte positsiooni ära armuda, kuid pidev ringi käimine teeb piltidele hoopis karuteene. Kui sa käid kogu aeg ümber väljaku ja otsid järjest “paremat kohta”, siis tekib olukord, kus sa enam ei kontrolli oma piltide tausta. Õigem oleks endale positsioon mõneks ajaks välja valida ja siis lasta siis mängul ja huvitavatel momentidel enda juurde tulla.

Fakt on see, et ühelgi korvpallimängul pole võimalikust igast huvitavast olukorrast head pilti saada. Kui midagi ägedat toimub teise korvi all, siis pole mõtet kurvastada, sest alati tuleb uus situatsioon, mida pildistada.

Siin tuleb muidugi aru saada, et kui tegemist on meeskondade või mängijate eripärast või tasemevahest tingitud olukordadega, siis peab vastavalt reageerima. Näiteks laste korvpallis, kui üks võistkond ei suuda sisuliselt üle poole väljaku saada ilma palli kaotama, siis tuleb oma pildistamiskohta muuta.

-Kunagi Kristjan Kanguril Itaaliasse, Milanosse külla minnes teadsin juba ette, et kindlasti on vaja saada pilt, kuidas eestlane pärast mängu kuulsa Giorgio Armaniga kätleb (Itaalia kõrgliiga, 31.03.2014).

3. Tunne mängu ja mängijaid.

Spordifotograafias on oluline kindlasti kätte saada head kaadrid vastava mängu staaridest. Ka harrastusfotograafina näiteks oma lapse korvpallimängu pildistama minnes on eelkõige soov saada head pildid just enda võsukesest. Selle eesmärgi täitmiseks on hea tunda veidi korvpalli kui mängu iseloomu ning mängijate harjumusi.

Näiteks, kui staariks on tagamängija, siis peab valima hea positsiooni, et pildile saada hetked, kui tagamängija toob palli üle, askeldab kolmesejoone taga või sooritab läbimurret. Keskmängija puhul on jälle oluline katta ära korvi alune ala ning olla valmis ka näiteks lauavõitluse olukordadeks, kus tihti saab huvitavaid ja võitluslikke pilte.

Olen aastaid kasutanud sellist meetodit, et internetist enda jaoks ägeda ja huvipakkuva pildi avastamise järel üritan mõelda, kuidas ise sarnane kaader kätte saada. Kus tuleks positsioon sisse võtta, mida jälgida ning milline objektiiv ette keerata. Konkreetse spordiala tundmine on sellise mõtteharjutuse juures suureks abiks.

Miinuseks võib spordiala hea tundmine osutuda seiis, kui selle tõttu ei oska enam “kastist väljapoole” mõelda ning uusi vaatenurki otsida. Kuna pildistan korvpalli palju, siis pean endale tuhka pähe raputama, kuna kipun liiga tihti minema nö. kindlapeale ning ei ürita leida midagi uut ja põnevat.

-Olukorrad korvpalliväljakul võivad eskaleeruda täiesti tühjast kohast ja selleks tuleb pidevalt valmis olla. Pildil Gruusia koondislane Viktor Sanikidze, kes tõukab Eesti tagameest Kristo Saaget näkku (sõprusmäng, 05.08.2011).

4. Ära maga olukordi maha.

Kunagi lugesin spordifotograafia kohta head tsitaati, mis mulle senini meelde on jäänud: “Kui sa näed olukorda oma kahe silmaga, siis tähendab, et sa seda pildile ei saanud.” Kes seda ütles ja kus, ma enam ei mäleta, aga põhipointi on endale hea pidevalt meelde tuletada.

Kuna korvpallis olukorrad muutuvad kiiresti ja emotsioonid võivad vallanduda täiesti tühjast kohast, siis ei tohiks ennast liiga lõdvaks lasta ja peab pidevalt näpp nupul valmis olema. See tähendab, et enamus mängu tuleb vaadata läbi kaamera viewfinderi ning pidevalt kaameraga mängijate ja palli liikumisega kaasas käia.

Mul endal on olnud olukordi, kus olen mingit ootamatut olukorda jäänud suu ammuli ja kaamera süles passima, selle asemel, et pilti teha. Õnneks on need olnud vaid kerged lühised ja reeglina tõuseb sellistes olukordades kaamera instinktide toel iseenesest silma ette.

Spordipiltnike ringkondades käib pidev elav arutelu ka “chimpingu” ehk pidevalt piltide kohe LCD ekraanilt vaatamise teemal. Mina vaatan pidevalt tehtud pildid kohe üle ja üritan isegi luhtunud kaadrid kohe kaameras ka ära kustutada. Loomulikult olen ma selle tõttu ka mõnest heast pildist ilma jäänud, kuid seni pole kaotused olnud ilmselt piisavalt valusad, et oma harjumusi muuta.

-Korvpallis pole just palju olukordi, kus foto töötab ka ilma peal oleva pallita, peamiseks selliseks kategooriaks on emotsioonipildid. Pildil rõõmustavad Montenegro vastu visatud korvi üle Eesti korvpallikoondislased eesotsas Janar Taltsiga (EM-valikmäng, 21.08.2012).

5. Kadreering olgu paigas.

Päris algajate spordipildid kipuvad olevat sellised, kus igas kaadris on suur hulk tühja ruumi ja siis keskel siblivad raskestimärgatavad mängijad. Eriti halb on olukord veel siis, kui pildile pole jäänud mänguvahendit ehk palli.

Kui me jätame teadlikult sellisena mõeldud eriolukorrad, siis hea korvpallipilt on selline, kus mängijad täidavad kogu kaadri ning pildil on ka pall. Korvpallis on mõned spetsiaalsed situatsioonid, kus palli pildil ei pea olema (laua blokeerimine, emotsioonipildid, vigastused jms.), kuid ilma pallita mänguolukordade fotod peaks sisuliselt kohe lendama prügikasti.

Kuna mäng on kiire ja kaadrit pildistamise käigus paika sättida on raske kui mitte võimatu, siis tuleb kadreering paika lõigata hiljem arvutis. See töö võib paljudele tunduda tüütu, kuid kui on soov saada häid fotosid, siis on see möödapääsmatu.

  • Peapildil: Prantsusmaa viimaste aegade suurim korvpallistaar Tony Parker tähistab võitu Serbia üle. Taamal on kaotusest löödud Serbia fännid (EM-finaalturniir Leedus, 05.09.2011)

Kõik fotod: Spordifotograaf Siim Semiskar

Vasta

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga